Perekond

Eile kella 2 paiku sain ma esimest korda oma perega kokku. Nad oli kirjutanud Eesti lipule kolmes keeles teretulemast: saksa, hollandi ja eesti. Rongijaam oli meie kodust umbes poole tunni kaugusel. Esimese asjana, kui hostisa mu kohvri kätte võttis, küsis ta, kas ma olen hobuse kaasa võtnud. Naljamees ilmselgelt. Nad rääkisid, et Schleswig-Holsteinis on pidevalt halb ilm ja sajab. Nii hea, et ma oma jope koju unustasin ju.. Siin on võrreldes Eesti suvega jube külm. Ma käiksin Eestis sellise ilmaga tavlejopega aga ma olen külmakartlik inimene ka.

Minu kodu asub Negernbötelis ja siin on umbes 900 elanikku. Meil on kolmekorruseline maja ja minu tuba asub kolmandal korrusel. Oma tuppa jõudes andis Maarten mulle kingituseks nö „koolitorbiku“. Kõik lapsed, kes esimest korda kooli lähevad, saavad selle. See oli väga armas. Lisaks sain ma koduvõtme.

Läheduses on päris mitu eratalli aga ratsatunde seal vist võtta ei saa. Peab järele küsima. Peale lõunasööki andsid nad mulle natuke aega, et oma asjad ära panna ja siis andsin neile Eestis toodud kingitused. Alguses ei julgenud ma Vana-Tallinnat anda, kuna ma ei teadnud, kas nad joovad või mitte aga läksin ehku peale välja ja andsin ikka. Nad ütlesid, et see maitseb väga hästi- mission completed :D Veel andsin neile paksu raamatu Eesti kohta, raamatuid Viljandi kultuuri ja looduse kohta, postkaarte, kadakapuust tassialused, 12 küsimust Eesti kohta(raamat) ja Kalevi shokolaade, mis neile väga maitsesid. Ahjaa, väikestele tõin Eestit tutvustava raamatu Lottega J

Siis otsustasid nad mulle ümbrust näidata ja jalutama minna. Käisime ühes tallis ja mulle näidati, kus asub bussipeatus, kust ma hommikuti kooli hakkan minema. Siin on väga ilus. Kui me koju jõudsime, siis tahtsid mu uued vennakesed Uno kaarte mängida. Peale 3. mängu mina enam ei viitsinud :D Enne õhtusööki vaatasime veel natuke telekat- sporti kui täpsem olla ja siis oli õhtusöögiaeg, kuhu olid kutsutud ka ühed naabrid. Õhtusöök oli väga maitsev ja mult küsiti igasuguseid erinevaid asju. Peale õhtusööki sain ma oma emale helistada J Nii hea oli temaga üle pika aja rääkida aga kurb ka. Õhtul, kui ma wifi parooli küsisin, öeldi mulle nii, et ma tohin ainult all nende silme all netis käia. Vähemalt alguses. Neil oli eelmise vahetusõpilasega probleeme, kuna ta istus pidevalt oma toas. Selge- ma loodan, et see algus saab ruttu läbi.

Ma ei tahtnud kaua arvutis olla ja läksin juba 9 paiku magama. Eks OWO ja uued asjad on tihtipeale väga väsitavad.