Yfu tugiisikud

Teisipäev kuni neljapäev olid tavalised koolipäevad ning me vaatasime hostisaga iga õhtu ühe filmi. Põhiliselt action- ja sõjafilmid nagu ikka. Ta paneb alati saksakeelsed subtiitrid lisaks, et mul lihtsam jälgida oleks. Sellel on tohutu eelis, sest saksa keel on ju tuntud kui pikkade sõnadega keel ja  kõike ei saa ajaliselt lihtsalt alla kirjutada ning seetõttu õpib hästi sõnavara. Kolmapäeval lõppeb mul kool võrdlemisi vara ja ma olen juba kell 2 kodus. Ilm oli nii jube aga otsustasin end siiski talli vedada. Björn lehvitas juba kaugelt ja ütles, et ta arvas, et ma käin vaid ilusate ilmadega ratsutamas. Fuchs( Danny) oli seekord tagumises koplis ja me sõitsime jalgratastega talle järgi. Ja siis hakkas sadama seega kui me tagasi talli jõudsime olin ma juba parajalt märg. Panin hobuse väga rahulikult valmis ja siis ootasin veel natuke, kui vihm järgi jäi. Sõitsin platsil ja mingi aeg tuli Björn ka autoga, et vaadata, mis me teeme. Ega ta kaua polnud. Kiitis heaks ja sõitis taas minema. Trenn läks hästi ja tuju oli kohe palju parem. Neljapäeval oli mul tantsimine. Meil oli asendustreener ja õppisime tantsu edasi. Lõpus pidime kolmestes gruppides tantsima. See mulle niiväga ei istunud aga ei põe.

Reedel sõitsin ma peale kooli rongiga Bad Segebergist Bad Oldesloe’sse oma YFU tugiisikutele külla. Kartsin väga, et olin midagi piletimasinaga valesti teinud ja mul on vale pilet, või et lähen vale rongi peale. Oh mind eksole. Õnneks läks kõik hästi ja jõudsin ilusti sihtkohta, kus nägin juba eemal Silket. Seda ma muidugi ei tea, kas ma õige piletiga sõitsin aga mis vahet sel ikka on.

Minu YFU tugiisikuteks on üks vanem paar, Silke ja Jürgen, kes on YFUga juba väga pikalt koostööd teinud. Nimelt on nende 3 last kõik vahetusaastal käinud, nad on olnud paljudele lastele vahetuspereks ja nüüd hiljem iga aasta tugiisikutena tegutsenud.  Kahjuks ei tundu nad mulle väga sümpaatsed. Hostperega on mul näiteks vägagi hea klapp, sest nad on väga soojad ja toredad inimesed. Tugiisikud tunduvad aga kuidagi võltsid ja väga-väga uudishimulikud. Kindlasti on üks roll sellel, et nad on üsna vanad ja mul pole elus väga palju kogemusi vanemate inimestega, sest vanavanemaid mul ei ole. Proovin igal juhul nendega ka paremiad suhteid luua.

Igatahes kohale jõudes kõndisime rongijaamast tänavale, kus seisis nende auto. Mul oli deja-vu tunne hetkeks, sest see oli sama rongijaam, kust ma Hamburgi OWO laagrist tulles rongist maha pidin tulema, et perre minna. Samamoodi ootas mu hostpere mind juba ning samast uksest tänavale astudes oli kummaline tunne. Sõitsin nende juurde ja autosõidu ajal rääkisime juttu. Jürgen seletas mulle ühte toitu, mis meenutas kirjelduse järgi vägagi pelmeeni, ja küsis mis see eestikeeles on. Ma olin täiesti shokeeritud sellest, et mul ei tulnud see sõna meelde. Nagu tõsiselt ma mõtlesin seda 10 minutit. Nad küsisid veel kuidas mul üldiselt läinud on ja kuidas koolis on ja kas ma mõtlen juba saksa keeles jne. Silke käis tegelikult nädala alguses koolis mu klassijuhataja ja vahetusõpilaste nõustajaga juttu rääkimas. Naljakas, kui inimesed teavad sinu kohta nii palju ja sa oled pidevalt jututeemaks. Kui ma esimest korda oma tugiisikutega vahetusaasta alguses esimesel nädalal peres kokku sain, siis ütlesid nad täiesti suvalisi fakte minu elust, mis ma oma faili kirjutanud olin. Näiteks, mu sünnikuupäeva, et ma elan koos emaga, meil on koer-kass jne. Kummaline.

Neil on väga ilus kodu, mis meenutas sisustuselt natuke mu isa kodu. Neil on koer ka! Mul on alati hea meel, kui kellegi on koduloom, sest ma tõesti-tõesti olen tõsine loomainimene, kes on koos loomadega üles kasvanud ja ma igatsen enda nunnusid. Tunne oli, et- jess, saan üle pika aja koerale pai teha aga mõtlesin, et alles eelmine nädal käisime ju tuttavatel külas, kellel on koer.

Sõime lõunat ja käisime koeraga jalutamas. Peale seda viisid nad mu linnaga tutvuma ning siis  läksime taas nende juurde, et kohvi juua ja kooki süüa. Agselt oli planeeritud, et me sööme linnas kooki või jäätist aga ilm oli vihmane ja külm. Sai jälle väga-väga palju räägitud. Kurb oli see, et minult küsiti väga palju küsimusi Eesti kohta ja see tekitab alati natukene koduigatsust, mida ma ju vältida üritan. Lõpuks olin ma juba nii palju rääkinud, et mu mõtted jooksid kokku ja mul ei tulnud enam sõnad meelde. Seda ikka vahest juhtub, et kui ma midagi seletada tahan, siis lipsab mõni eestikeelne sõna ka sekka. Parasiitsõnad tihtipeale. Koju jõudes oli peagi õhtusöök. Vahest on mul tunne, et põhiline asi, mis vahetusaasta juurde kuulub ongi söömine. Koguaeg söön midagi :D Kuna mu hostemal on see nädalavahetus kool, siis tegi hostisa süüa. Ta väidab et ta ei oska üldse süüa teha ja talle ei meelid see ning esimese asjana kui ma oma jope seljast võtsin, andis ta mulle lusika ja käskis kastet proovida ja öelda, kas on söödav. :D Muidugi oli. Tegelikult juba neljapäevast alates oli tema kokk, sest Mariekel oli pidevalt õhtuti midagi teha- lastevanemate koosolekud jne. Siis ta ütles, et söögitegemine on naiste töö ja ma vaidlsein vastu, öeldes, et minuarust on mehed väga head kokad. Tean seda oma isa pealt-  ta on suurepärane kokk. Ma aitan alati süüa teha, kui võimalik ja minu tööks on pidevalt sibulat hakkida, sest nad mõlemad hakkavad alati seda tehes nutma. Nad on nii õnnelikud, et ma seda vabatahtlikult teen. Tegelikult olin ma varem selline, et kui mu ema köögis sibulat hakkis, panin ma kõik vaheuksed kodus kinni, sest kui see lõhn teisele korrusele jõudis, ei saanud ma mingi pool tundi normaalselt olla, sest silmad kipitasid. Õhtul vaatasime ühte komöödiat, sest hostema tahtis ka koos meiega filmi vaadata ja talle need filmid ei meeldi, mida meie muidu vaatame.