Ratsutamine

Laupäevahommik möödus rahulikult. Äratus umbes 9 ajal nagu tavaliselt, sest mu väikesed vennakesed on väga lärmakad ja kui nad juba üles ärkavad, siis ei jää teistel ka muud üle. Peale mõnusat hommikusööki ja kohvi, koristasin oma tuba ja õppisin natukene. Siis küsis hostisa, kas ma tahan nendega ehituspoodi kaasa minna. Muidugi olin ma nõus. Ta ütles, et sügisaeg on käes ja peaks aias tööd hakkama tegema. Ostsime igasuguseid aiatarbeid ja muidugi ühe valge saia hommikusöögiks. See võib kummaline tunduda, et ühes suures ehituspoes, mis on nagu Bauhof, on pagariäri, aga mind ei üllata see enam ammu, sest linnatänaval kõndides võid kindel olla, et möödud vähemalt 4-5 pagariärist. Neid on siin tohutult palju, sest sakslased söövad nii palju saia. Koju jõudes helistasin Björnile ning leppisin kokku, et käin ennelõunal ratsutamas ning kella 5st sõidame Bad Segebergi Landesturnier’ile. See on maakonna suurim ratsavõistlus, mis kestab 3 päeva. Esindatud olid parimad takistussõitjad, koolisõitjad ja rakendisportlased(k.a Björn). Ennelõunal, kui ma ratsutamas käisin, oli suurepärane suvine ilm- päike paistis ja oli mõnusalt soe. Peale lõunat tekkisid taevasse pahaendelised tumedad pilved ja muidugi nagu Põhja-Saksamaale kombeks- hakkas sadama. Seega kui me lõpuks võistlustele jõudsime, siis sadas, oli külm ja tuuline. Kõigepealt oli mul tunnike aega, et ringi vaadata. Põhisliselt olin hüppamise juures aga kõndisin ikka terve võistlusala läbi ja vaatasin ka koolisõitjaid. Ma pidin end tohutult tagasi hoidma, et mitte midagi osta. Seal oli nii palju ilusaid ratsaasju. Kella 6st jõudis transport meie hobukese Hackoniga( pisikese musta hullukesega) ning hakkasime vaikselt hobust valmis panema. Kella 7st alagsid rakendispordivõistlused. Ma sain terve soojenduse ajal kaasa sõita. Väga lahe oli. Soovisin edu ja vaatasin võistlust süües saksamaist kiirtoitu Dönerit (see on nagu kebab), sest mu viimane söögikord oli juba ammu aega tagasi. Rakendivõistlus oli loositud meeskondadega ja nad said II koha. Eesmärgiks oli sõita läbi parkuur võimalikult kiiresti. Ega see lihtne ei ole, sest juhtimine peab tasemel olema, kui soovid rakendiga hobust kitsast torbikutega piiratud vahest läbi suunata. Rakendisõit lõppes pool üheksa ning peale seda kui olime kogu oma varustuse(hobuse ja rakendi) treilerile laadinud, läks Björn auhinnarahale järgi ja meie tema kaassõitjaga hüppamist vaatama. See oli minu jaoks midagi võõrast, et üks võistluspäev nii pikalt kesta võib. Tallinn International Horseshowl toimub see ka võrdlemisi pikalt aga nii hilja on seal enamasti vaid meelelahutusprogramm. Külmetasin ja vaatasin võistlust seistes märjana vihma käes. Julgen väita, et tase ei tundunud väga hea. See parkuur oli  vist 120-130cm, hobused olid head ja võimekad aga ratsutajad küll sõita ei osanud. Mis mind veel üllatas oli see, et suur tribüün oli kõik inimesi täis, kes kaasa elasid ja iga kord, kui kellelgi latt maha kukkus, keegi tõrkus, keegi alla kukkus( mida juhtus väga palju) siis inimesed juubeldasid. Mu ainuke mõte sel hetkel: Mis teil viga on? Kui mina oleks seal ratsutaja olnud ja mul oleks ntks üks latt maha kukkunud ja terve tribüün selle peale plaksutanud ja juubeldanud oleks siis ma küll ennast eriti hästi poleks tundunud. Lõpuks ütles Björni kaassõitja, et nad lähevad otsivad midagi süüa ja kutsus mu kaasa. Ma otsustasin ka omale ühe shokolaadimuffini osta aga siis tuli Björn ja ostis mulle lisaks sellele veel ühe mõnusa sooja kohvi ka. Edasi oli juba natuke toredam võistlust jälgida, kui sai istuda ja sooja kohvi juua. Kui Björn ütles, et ta viib hobuse koju, siis olin ma kohe nõus kaasa minema. Ma polnud oma hostperele öelnud, et ma nii kaua ära olen. Koju jõudes ütlesin, et lähen otse voodisse, sest ma olin läbikülmunud. Hostema tegi mulle mikros „kirsckeni“ soojaks ja õhtu veetsin teki all soojenedes vaadates Step Up 3 ja rääkides oma kalli Erikuga. Telefoni nett on minujaoks Saksamaal olles ülimalt oluline, sest nagu teada, mul wifit ei ole.

Pühapäev möödus vaikselt. Ei midagi märkimisvääret. Käisime isaga jalutamas ja rääkisime juttu. Õhtul vaatame filmi ka :)

Update: Kirschkern(kirsiseeme), meie peres nimetame soojakotte nii :)