Mõttepaus

Koolipäevad lähevad järjest kiiremini, sest ma üritan alati 100% kaasa teha ja mõelda. Esitlused ja kontrolltööd panevad mind juba teiste kaasõpilastega üsna võrdsena tundma. Kaasa rääkida ma igas tunnis veel väga ei taha aga kui vähegi oskan, siis proovin alati arvamust avaldada. Koduseid töid on mul ka järjest rohkem. Vaatame hostisaga iga õhtu filmi. Kasulik mu keeleõppele, õhtu sisustamisele ja paremate suhete loomisele. Blogiga on selline lugu, et kahjuks pole mul üldse viitsimist iga päev peale kooli seda kirjutada ja nädalavahetusel pole üldse tuju ning väga ei mäleta ka kui aus olla. Sellele vaatamata proovin siiski edaspidi kõik oma tegevused õhtuti üles märkida, et teil ja ka mul hiljem midagi lugeda oleks. Põhieesmärk on mu blogil tegelikult ju siiski iseenda jaoks kirjutamine.

Nädalavahetused tunduvad kuidagi igavad. Naljakas on see, et koolipäevadel ootan nädalavahetust ja nädalavahetusel juba kooli. Kõigel on oma plussid ja miinused. Koolis peab palju õppima ja pingutama aga see-eest on mul sõbrad seal ja palju põnevam. Nädalavahetustel üritan võimalikult palju midagi koos perega teha aga vennad jooksevad mööda maja ringi, mängivad autodega ja lärmavad; isa teeb kas arvutis (või see nädal aias) tööd ja ema on koolis või koristab kodu. Ilm ei luba ka alati väljas olla, et näiteks ratsutama minna. Kui kunagi varem olin ma suur arvutimängude ja filmide huviline, siis need ei tõmba ka üldse. Meenutavad vist liiga palju kodu. Koduigatsuse oht on mul alati kõige suurem siis, kui mul on igav- nädalavahetused. Eestis veetsin ma kõik nädalavahetused sõpradega midagi toredat tehes. Siin on kõik mu sõbrad teistes külades. Pean midagi välja mõtlema. Muidu olin ma suhteliselt spontaanne inimene ja rakendasin oma ideid kohapealt aga nüüd on mul kõik planeeritud, mida ma millalgi teen. Ma arvan, et see on alguse asi ning hiljem on kõik juba tavalisem.