Teisipäev kuni neljapäev olid tavalised koolipäevad ning me
vaatasime hostisaga iga õhtu ühe filmi. Põhiliselt action- ja sõjafilmid nagu
ikka. Ta paneb alati saksakeelsed subtiitrid lisaks, et mul lihtsam jälgida
oleks. Sellel on tohutu eelis, sest saksa keel on ju tuntud kui pikkade
sõnadega keel ja kõike ei saa ajaliselt
lihtsalt alla kirjutada ning seetõttu õpib hästi sõnavara. Kolmapäeval lõppeb
mul kool võrdlemisi vara ja ma olen juba kell 2 kodus. Ilm oli nii jube aga
otsustasin end siiski talli vedada. Björn lehvitas juba kaugelt ja ütles, et ta
arvas, et ma käin vaid ilusate ilmadega ratsutamas. Fuchs( Danny) oli seekord
tagumises koplis ja me sõitsime jalgratastega talle järgi. Ja siis hakkas
sadama seega kui me tagasi talli jõudsime olin ma juba parajalt märg. Panin
hobuse väga rahulikult valmis ja siis ootasin veel natuke, kui vihm järgi jäi.
Sõitsin platsil ja mingi aeg tuli Björn ka autoga, et vaadata, mis me teeme.
Ega ta kaua polnud. Kiitis heaks ja sõitis taas minema. Trenn läks hästi ja
tuju oli kohe palju parem. Neljapäeval oli mul tantsimine. Meil oli
asendustreener ja õppisime tantsu edasi. Lõpus pidime kolmestes gruppides
tantsima. See mulle niiväga ei istunud aga ei põe.
Reedel sõitsin ma peale kooli rongiga Bad Segebergist Bad
Oldesloe’sse oma YFU tugiisikutele külla. Kartsin väga, et olin midagi
piletimasinaga valesti teinud ja mul on vale pilet, või et lähen vale rongi
peale. Oh mind eksole. Õnneks läks kõik hästi ja jõudsin ilusti sihtkohta, kus
nägin juba eemal Silket. Seda ma muidugi ei tea, kas ma õige piletiga sõitsin
aga mis vahet sel ikka on.
Minu YFU tugiisikuteks on üks vanem paar, Silke ja Jürgen, kes
on YFUga juba väga pikalt koostööd teinud. Nimelt on nende 3 last kõik
vahetusaastal käinud, nad on olnud paljudele lastele vahetuspereks ja nüüd
hiljem iga aasta tugiisikutena tegutsenud.
Kahjuks ei tundu nad mulle väga sümpaatsed. Hostperega on mul näiteks
vägagi hea klapp, sest nad on väga soojad ja toredad inimesed. Tugiisikud
tunduvad aga kuidagi võltsid ja väga-väga uudishimulikud. Kindlasti on üks roll
sellel, et nad on üsna vanad ja mul pole elus väga palju kogemusi vanemate
inimestega, sest vanavanemaid mul ei ole. Proovin igal juhul nendega ka
paremiad suhteid luua.
Igatahes kohale jõudes kõndisime rongijaamast tänavale, kus
seisis nende auto. Mul oli deja-vu tunne hetkeks, sest see oli sama rongijaam,
kust ma Hamburgi OWO laagrist tulles rongist maha pidin tulema, et perre minna.
Samamoodi ootas mu hostpere mind juba ning samast uksest tänavale astudes oli
kummaline tunne. Sõitsin nende juurde ja autosõidu ajal rääkisime juttu. Jürgen
seletas mulle ühte toitu, mis meenutas kirjelduse järgi vägagi pelmeeni, ja
küsis mis see eestikeeles on. Ma olin täiesti shokeeritud sellest, et mul ei
tulnud see sõna meelde. Nagu tõsiselt ma mõtlesin seda 10 minutit. Nad küsisid
veel kuidas mul üldiselt läinud on ja kuidas koolis on ja kas ma mõtlen juba
saksa keeles jne. Silke käis tegelikult nädala alguses koolis mu klassijuhataja
ja vahetusõpilaste nõustajaga juttu rääkimas. Naljakas, kui inimesed teavad
sinu kohta nii palju ja sa oled pidevalt jututeemaks. Kui ma esimest korda oma
tugiisikutega vahetusaasta alguses esimesel nädalal peres kokku sain, siis
ütlesid nad täiesti suvalisi fakte minu elust, mis ma oma faili kirjutanud
olin. Näiteks, mu sünnikuupäeva, et ma elan koos emaga, meil on koer-kass jne.
Kummaline.
Neil on väga ilus kodu, mis meenutas sisustuselt natuke mu
isa kodu. Neil on koer ka! Mul on alati hea meel, kui kellegi on koduloom, sest
ma tõesti-tõesti olen tõsine loomainimene, kes on koos loomadega üles kasvanud
ja ma igatsen enda nunnusid. Tunne oli, et- jess, saan üle pika aja koerale pai
teha aga mõtlesin, et alles eelmine nädal käisime ju tuttavatel külas, kellel
on koer.
Sõime lõunat ja käisime koeraga jalutamas. Peale seda viisid
nad mu linnaga tutvuma ning siis läksime
taas nende juurde, et kohvi juua ja kooki süüa. Agselt oli planeeritud, et me
sööme linnas kooki või jäätist aga ilm oli vihmane ja külm. Sai jälle väga-väga
palju räägitud. Kurb oli see, et minult küsiti väga palju küsimusi Eesti kohta
ja see tekitab alati natukene koduigatsust, mida ma ju vältida üritan. Lõpuks
olin ma juba nii palju rääkinud, et mu mõtted jooksid kokku ja mul ei tulnud
enam sõnad meelde. Seda ikka vahest juhtub, et kui ma midagi seletada tahan,
siis lipsab mõni eestikeelne sõna ka sekka. Parasiitsõnad tihtipeale. Koju
jõudes oli peagi õhtusöök. Vahest on mul tunne, et põhiline asi, mis
vahetusaasta juurde kuulub ongi söömine. Koguaeg söön midagi :D Kuna mu
hostemal on see nädalavahetus kool, siis tegi hostisa süüa. Ta väidab et ta ei
oska üldse süüa teha ja talle ei meelid see ning esimese asjana kui ma oma jope
seljast võtsin, andis ta mulle lusika ja käskis kastet proovida ja öelda, kas
on söödav. :D Muidugi oli. Tegelikult juba neljapäevast alates oli tema kokk,
sest Mariekel oli pidevalt õhtuti midagi teha- lastevanemate koosolekud jne.
Siis ta ütles, et söögitegemine on naiste töö ja ma vaidlsein vastu, öeldes, et
minuarust on mehed väga head kokad. Tean seda oma isa pealt- ta on suurepärane kokk. Ma aitan alati süüa
teha, kui võimalik ja minu tööks on pidevalt sibulat hakkida, sest nad mõlemad
hakkavad alati seda tehes nutma. Nad on nii õnnelikud, et ma seda
vabatahtlikult teen. Tegelikult olin ma varem selline, et kui mu ema köögis
sibulat hakkis, panin ma kõik vaheuksed kodus kinni, sest kui see lõhn teisele
korrusele jõudis, ei saanud ma mingi pool tundi normaalselt olla, sest silmad
kipitasid. Õhtul vaatasime ühte komöödiat, sest hostema tahtis ka koos meiega
filmi vaadata ja talle need filmid ei meeldi, mida meie muidu vaatame.